Inimene on iidsetest aegadest harjunud kasutama looduslike tingimustega täielikult piiratud ja väikese tootmisvõimsusega materjalide kuivatamiseks looduslikke soojusallikaid ja loomulikku ventilatsiooni. Tootmise arenedes asenduvad need järk-järgult kunstlikult juhitavate soojusallikate ning mehaanilise ventilatsiooni ja niiskuse eemaldamisega.
20. sajandi alguses hakati piimatootmises kasutama pihustuskuivateid, mis on võimas tööriist vedelate materjalide suuremahuliseks kuivatamiseks. Alates 40ndatest on keevtöötlustehnoloogia arenedes üksteise järel ilmunud ülitugevad ja suure tootlikkusega keedukihid ja õhuvoolukuivatid. Krüosublimatsiooni-, kiirgus- ja dielektrilised kuivatid pakuvad uusi vahendeid erinõuete täitmiseks. 60ndatel hakati välja töötama kaug-infrapuna- ja mikrolaineahjukuivateid.
